"Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksipäini rabama."

Kuna Johanna on laisk ja ei saa oma blogiga kuidagi hakkama, siis tuli mul end kokku võtta ja ise midagi kirjutada.

1.-2. juuni toimus PRO ehk Pre-Return Orientation ehk lihtsalt viimane YFU laager siinmail, mille eesmärk oli meid ette valmistada kodumaale naasmiseks. Laupäeva lõunal sõitsime Därstetteni ja pühapäeva lõunal juba tagasi, ilmselgelt liiga vähe aega kestis see üritus. Kuid selle aja jooksul jõudsime sessioone teha ja suhelda inimestega keda võib-olla kunagi enam ei näe.
Pühapäeval kirjutasime kirja, sidusime õhupalli külge, tegime pilti (eesmärk oli moodustada Šveitsi lipp) ja siis ideaalis oleks pidanud nad lahti lastes ära lendama, kuid seda kahjuks ei juhtunud. Siis tulid targad vabatahtlikud ja sidusid kõik pallid kokku, et siis lendavad. Kellel vähegi loogilist mõtlemist on, siis see teab et seda ei juhtunud. Veel pean tunnistama, et pidin seekord veidi laagris pettuma - YFU kohta liiga vähe süüa!

Ühel neljapäeval oli mul inglise keele õpetajaga intervjuu. Pidime rääkima ühest raamatust, kuid rääkisime hoopis minu vahetusaastast ja mida tulevikus teha tahan jne. Hästi tore oli, mul oli pärast tükk aega veel mingi tobe irve näos.

Ühel reede õhtul käisin hostisa kirjutatud etendust vaatamas, mida tema klass siis etendas. Asi oli dialektis, kuid sain praktselt kõigest aru, jeei.

8. juunil alustasin sõittu prantsuse ossa, Bouvereti, Johanna juurde. Ta korraldas oma nö GoodBye Party.
Pidu oli mõistagi prantsuse keeles. Johanna hostvanavanemad üritasid minuga vahepeal kõigest väest saksa keeles rääkida, nii armas neist. Muidu põhiliseks tõlgiks ja jutukaaslaseks oli Brianna (Kanada) ja peoperenaine Johanna.Ülimõnus päev oli. Sõime, mängisime badmintoni, sõime, peesitasime palmi all, sõime, käisime järves mingite laudadega aerutamas ja sõime. Süüa oli palju!!
Neiu elab ikka täiesti supper kohas, veel ilusam kui piltidelt paistab.

10.juuni õhtul said AFS ja YFU vahetusõpilased viimast korda kokku. Teemaks oli iga maa spetsialiteet ehk sai jälle süüa ja igast huvitavaid asju.

Teisipäeval võtsin 2 Halbtagi ja kooli ei läinud. Viisin hoopis oma kaugsõiduautojuhist onule oma kodinad ehk ma ei pea enam muretsema kuidas ma kõigi oma asjadega koju tulen.
Õhtul oli Annickil oboe kontsert-eksam. Päris huvitav oli.

Täna neljapäev, see tähendab et täpselt 2 nädala pärast sõidame siit ära. Õnneks on suvi ka meile jõudnud ja andnud võimaluse ka veidi Šveitsi suve nautida. Kool kestab siin aga 6.juulini.

PRO - Minu grupijuht Moritz (vasakul) ja Johanna (paremal)

L-Aafrika, Eesti, Tai, Hiina

Viimased kallid

Pilt tehtud Johanna Hinki kaameraga.

Pilt tehtud Johanna Hinki kaameraga. Pildi autor teadmata.

Pildi autor - Johanna Hink

Pildi autor - Brianna Morton
Kaamera omanik - Johanna Hink

 

Pildi autor - Johanna Hink

Pildid Johanna Hinki kaamerast on autoriõigustega kaitstud!

Kirjutad juba blogi või kirjutad juba blogi?

Veidi vähem kui kuu on veel jäänud. 27. juuni õhtul sõidan ära, rongiga Berliini kanti, seal 5-päevane laager YES koos 500 vahetusõpilasega. Ning sealt bussiga kodumaa poole ehk 4. juuli olen kodus, kuid ega keegi seda kindlalt ei tea.
Aga nüüd jätkan oma tavalise mida-teinud-olen jutuga, sest midagi muud targemat ma siia väga kirjutada ei oska. Kuid koju tuleku üle rõõmustan end küll.

18. mai toimus 32. Grand Prix Bern ehk siis 10 miili pikkune maraton. Mina küll ei jooksnud, kuid töötasin taaskord vabatahtlikuna. Mul tuli siis stardinumbreid välja anda. Õnneks ma tegin seda koos ühe tiimikaaslasega, sest jooksma olid tulnud ka paljud prantslased ja mina seda keelt ju ei räägi.

Järgmisel päeval toimus viimane perede kokkusaamine. Kohale olid tulnud 3 vahetusõpilast oma peredega ja need pered, kes võtavad järgmisel aastal omale vahetusõpilase.
Edasi läksid VÕPid koos vabatahtlikega Gurtenisse. Miks ma sellest kohast varem kuulnud pole ja seal alles esimest korda käisin? Aga parem hilja kui mitte kunagi ja kavatsen nüüd igal ilusal ilmal sinna minna, sest seal on lihtsalt niiiii ilus.
Õhtu poole läksime osaga sellest seltskonnast mehhiko restosse/baari, et seal juba jäähoki MM-finaalile kaasa elada.

 Aga võiks vaadata kes suudab 5 minutit järjest nätsutada võimalikult palju nätse suus. Marian 20 nätsu ja 2.koht. Tinu 25 nätsu ja esimene koht.

Esmaspäev oli kooli vaba, jälle.
Neljapäeval otsustasime Nevenaga (Serbia) minna peale kooli kinno ja pärast Neuchâteli. Filmiks oli Fast & Furious 6, mis oli täitsa hea, puhas action. Neuchâtel oli külm, kuid ilus ja mina sain jälle suurema veekogu äärde. Aah, meri, kuidas ma sind ikka igatsen!

Laupäeva õhtul nägin üle pika aja oma armsaid. Naiskonna lõpupidu oli ja teate mis nad mulle kinkisid? Minu numbriga, punase tiimipusa ja selja peale kirjutasid nad kõik oma nimed. How cute is that? Ma olen ikka veel nii sillas ja sõnatu.
Lõpupeolt läksime mõne tiimikaaslasega Berni, üritusele Tanz dich frei. Valitsus tahab sulgeda Reitschulet. See on koht, kus palju noori ja seal hulgas ka alaealisi pidutsemas käib ning seal ka paljud narkodiilerid tegutsevad. Ja nüüd 3. aastat järjest tulid noored protesti märgiks Berni tänavatele tantsima. Kahjuks kõik tantsimise eesmärgil kohale ei olnud tulnud ja Bahnhofi juures läks asi päri ohtlikuks. Aga huligaane on igal kolmel aastal ette tulnud ning seekord olid kohale kutsutud kogu maakonna politseinikud. Esmaspäevasest lehest lugesin, et ca 10 000 osalejat ja ca 50 vigastatut. Eelmisel aastal oli olnud ca 20 000 osalejat. Igatahes on kõik linnaelanikud ja vanemad inimesed väga kurjad ja turistid shokeeritud, et selline asi Šveitsis üldse võimalik on.

Neljapäeval oli meil midagi tutipeo taolist. Kooli minnes soditi kõigi näod täis, lasti juuksed erinevate värvispreidega üle, mõned seoti omavahel kinni jne. Kolmanda tunni ajal viidi meid aulasse, kus lõpetajad koostöös oma õpetajatega korraldasid ühe korraliku etenduse/show. Umbes tund aega kestis ja väääga lõbus oli. Ning siis tegi see päev, mis oli nii lahedalt alanud ja mida pidid lõpetajad sajaga nautima, 360 kraadise pöörde...
Sellised sündmused tuletavad meelde kui kaitsetu on inimene selliste asjade eest ja me ei tea kunagi, mis juba järgmisel hetkel juhtuda võib.

Meil on aega veel, meil on aega veel .. kuni 27nda juunini

2. mai oli noorima õe Simone kontsert-eksam klaveril (kui nii on õige eesti keeles öelda). Nii tubli oli ja hästi mängis :)

Järgmisel päeva õhtul käisin muusikali Nosferatu vaatamas. Sügisel oli plaan sinna tantsima minna, aga miskipärast jäi see sinna paikka. Kooli muusikali kohta oli see väga vinge, eraldi orkester oli kooliõpilastest moodustatud ja puha. Väga lahe! Minu kontaktpersoon oli muide peaosas.

4. mai õhtul toimus minu kaua oodatud saalihokiturniir - Caps Night. Turniir algas 18:00 ning finaal oli meil kell 1 öösel. Kogu üritusest võttis osa 22 võistkonda, kuid tiime oli kahte sorti:
*ainult mehed
*naised ja mehed koos (naiste väravad lugesid topelt ;))
Mängiti väikesel väljakul, 3 kolme vastu.
Minul õnnestus sattuda taaskord väga lahedasse ja ebanormaalsesse tiimi. Tegu oli võistkonnakaaslase Angi venna poolt orgunnitud tiimiga. Tiimi nimi oli juba tore - Stöck, Bier, Sieg (kaigas, õlu, võit). Mänguvorm oli meil Hawaii teemaline. Põhieesmärk oli, et oleks fun ja seda meil ka oli. Me jõudsime ka finaali, kuid seal lisaajal kaotasime. Ja pärast mänge oli veel pidu ka :P Mina jäin rahule, igati vinge õhtu oli.

Eelmine nädal oli praktselt koolivaba. Teisipäeva ja kolmapäeva pärastlõunad olid miskipärast vabad. Neljapäeval ning reedel olid pühad ja samuti vaba. Neljapäeval käisime yfukatega Europaparkis. Kõik oli väga tore, välja arvatud need järjekorrad iga atraktsiooni taga. Kõige hullemad sai vist käidud, ma loodan ja sai taas üle pika aja adrenaliini oma veres tunda. Jeei!

Laupäeval oli viimane keelekursus, kus me midagi veel oleksime pidanud õppima. Aga meid oli kokku tulnud 9st õpilasest 3, seega me ei teinud suurt midagi. Välja arvatud kontoritöötajate söögi ära söömine ning YFU kontori telefoniarve suurendamine.

13.mai, esmaspäeva õhtul said yfukad ning vahetusõpilased AFS organisatsioonist taas kokku ja tegid jäätist. Nii palju VÕPe pole ma ammu nendel kokkusaamistel näinud. Tore õhtu oli. Bussist jäin küll maha, mis tähendas tund aega erinevate trammidega linnas ringi sõitmist kuni väljus minu järgmine buss koju.

Kooli söökla.

Buss numbriga 100 sõidutab mind iga päev kodu ja Berni vahet :)

Ilmselgelt omadega rahul :P