Noh, kust ma siis alustan. Oma viimastest alaealisena veedetud päevadest ei mäleta ma midagi, mis oleks väga mainimist väärt. Seega alustagem esimesest veebruari päevast.
Hommikul mul kooli ei olnud seega oleksin saanud lõunani magada. Kuid loomulikult oli mu kallil õel vaja mulle hommikul 7me aeg helistada. Olgu, olgu tegelt oli päris armas lauluke.
Lõunaks läksin kooli, kus mind ootasid 2 vahetusõpilast (Itaalia ja Brasiilia). Muide itaallane õpib eesti keelt ja mina temalt itaalia keelt, kuigi ainus tähtsam sõna mis mul meeles on, on 'merda'. Eniveis, nende poolt ootas mind koogike ja kaardike ja veel veits magusat. Siis lendasid ka klassikaaslased platsi õnnesoovide ja põsemusidega.
Otse koolist läksin trenni. Enne käisin ruttu söömas. Seal olles helistas vanaema ja kõik, kes seal söögikohas mu läheduses istusid vaatasid mind ja üritasid vist mõistatada mis keelt ma räägin.
Pärast püha söömaaega siis trenni. Kõik imestasid, et ma tulen oma sünnipäeval trenni. Aga ma ütlesin, et see ongi kõige parem sünnipäev, kui mul õnnestub saalihokit mängida.
Peale trenni otse peole. Oma suure saalihoki koti panin Bahnhofi pagasihoidmis kohta (kuidasiganes seda nimetatakse). Väga napilt mahtus mu kott sinna igatahes.
Jaaa siis läksingi klassiõdedega peole. Väga vinge oli. Mõtlesin, et see on küll väga hästi vastuvõetud 18. Aga eks pildid räägivad paremini ...
Nüüd 3.-9. veebruar olime mägedes suusatamas. Ca 37 inimest vist oli kokku. Kui keegi ei peaks enam mäletama, siis mu hostisa on õpetaja ja tema klassiga siis käisimegi. Koht oli keset Šveitsi-Luzernis.Täpsemalt Klewenalpi keskuses, väike keskus teine.
Kuna keegi sai siin 18, siis olin nö abiõpetaja rollis.
Esmaspäev algas laviinidega, seega enamus radu olid kinni.
Kolmapäeva pärastlõunal käisime kelgutamas. Väga lahe, hoopis teistmoodi värk. Sõidab alla ca 30min samal ajal on ühelpool mäesein ja teisel pool praktselt kuristik.
Neljapäeval sõitsime ainult paksu, pehme lume sees, mis oli kõhuni. Seega tähendas see kõva jalgadetööd ja ülla-ülla, mis mul siis reedel oli. Just! Lihasvalu. Kõik kohad olid lihtsalt niiiii valusad. Reedel sõitsime ka kõhuni lumes, aga ma praktselt olin koguaeg pikali lumes ja suusad suutsin ka mitu korda ära kaotada. No niiii läbi, kui läbi olin omadega.
Laupäeval tagasi jõudes käisime restos söömas. Seda tehakse siin mingi paar korda aastas, kuna see ikka väga kallis siin. Meil läks eile näiteks üle kahesaja frangi ja viiekesi siis olime. Aga söögid olid muidugi supeer, vahetusõpilane sai jälle kurgu-mulguni õgida. Siis kui oli enda 4-käiku ära söönud, siis läks õdede söögi kallale :D Eiei, ärge nüüd arvake et sõin nende toidu neilt eest ära, nad lihtsalt ei jaksanud. Ausõna.
Mann nüüd 18 meil sai,
sellepärast teeme talle pai!
Aga talle meeldib sai,
sellepärast on ta ka natuke lai.
Saalihokit mängib ta ka
Kuigi vahel pea on maas ...
Kuid kui värava ta leiab üles,
siis me kõik veame teda süles!
Megalahe, tänud Sulle !
Selleks korraks ongi nüüd kõik. Olge tublid, tsau !
No comments:
Post a Comment