Hoopis teistsugune Šveits

29. märtsist kuni 1. aprillini olid siis pühad, mis tähendas palju-palju šokolaadi ja mune. 29ndal käis onu külas ja tõi šokolaadijäneseid ja -mune. 31-l käisime tädi juures hommikust söömas. Munade koksimise võistlus oli, sain 3. koha ja auhinnaks šokolaadijänes. Pärast koju tulles peitsid vanemad meile korvikesed ära, kus oli ka šokolaadi. Pidime siis neid otsima. Kuna esmaspäev oli ka püha ja ei mingit kooli, siis polnud mul midagi targemat teha, kui see šokolaadi kogus ära süüa.

5. aprill oli viimane koolipäev, nüüd on meil vaheaeg ja kooli läheme taas mais. Aga 5. aprillil toimus ka koolis pidu, mis oli kuidagi veider. Mina pole harjunud sellega, et koolis sellised peod toimuvad. Peol müüdi alkoholi, küll vaid täiskasvanutele, kuid siiski. Pidu kestis kella kaheni öösel. Pooled inimesed olid jooksutossudega (!!) peol. Jamh, kuidagi väga teistmoodi oli.

Järgmisel päeval oli yfukatega kokkusaamine. Läksime minu lemmikkohta Bernis - roosiaeda. Veel roosid küll ei õitse, kuid vaade linnale on alati ilus. Igatahes, kokkusaamise teemaks oli lihavõtted ja vabatahtlikud olid poolde aeda korvikesed ära peitnud, kus oli šokolaadimune, üks päris muna ja mullitaja. Kuna vahetusõpilasi palju kohale ei tulnud, siis tohtisin mõlemad leitud korvid omale võtta. Nomnomnom, šokolaadi.
Õhtul läksin vanaisa sünnipäevale. Seal saime ka vanaema poolt igaüks korvikese täis šokolaadi.

Pühapäeval, 7. aprillil saatsime õed suusalaagrisse ja ise läksin õhtul Laufenisse (üsna Baseli külje all asuv väike linnake), et siis järgmisel päeval Saksamaale juuksurisse minna. Saksamaal käik kujunes üsnagi huvitavaks.
Valisin just esmaspäeva Saksamaale minekuks, sest üldjuhul peaksid kõik asjad siis lahti olema. Kuid esimeses suuremas saksa külakeses rongilt maha minnes selgus, et nii see üldsegi pole ja ma ei leidnud ühtegi avatud juuksurisalongi. Mõtlesin siis veidi edasi sõita ja mõni suurem koht otsida. Kuid selleks oli uut piletit vaja. Pileti ostmisel selgus, et automaat minu pangakaarte ei tunnista ja eurosid ma omale vahetanud polnud (sest igas normaalses kohas saab ju kaardiga maksta).Tahtsin siis piletit kassast osta, kuid sealt öeldi, et selliseid pileteid saab vaid automaadist. No fain, läksin võtsin siis raha välja. Väikseim summa, mis võimalik võtta oli 50€. Taaskord üritades piletit ostma minna, selgus et 50€ on liiga suur summa ja automaat seda vastu ei võtnud. Ma sain ausalt öeldes päris kurjaks ja kirusin seda Deutsche Ordnungit vist nii kaua kuni järgmisesse külla, ühte ainsasse lahtiolevasse juuksurisalongi jõudsin ning juustest uskumatult odavalt vabaneda sain.

9.-10. aprillil avastasin Šveitsi koos Triiniga.
Esimesel päeval olime prantsuskeelses osas. Alustasime Genfi lähedal asuva Euroopa Tuumauuringute Keskuse Cerniga. Seal on 100m sügavusel maa-all tunnel, kus tehakse erinevaid katseid. Meid sinna muidugi ei lastud, kuid see-eest saime ühes ümmarguses kuplis tasuta näitusel käia.
Pärast seda käisime veel segases Genfis. Segases sellepärast, et seal on üsna võimatu midagi üles leida ja me suutsime ka paar korda ära eksida. Lõpuks kesklinna leidnud ja selle ära vaadanud, võisime edasi Lausanne'i minna. Kohe kui seal järve äärde jõudsime, tuli minul tahtmine laevaga sõitma minna. Lõpuks andis Triin alla ja nii sai siis 10 minutiks Prantsusmaale, Eviani sõidetud. Tagasi Lausanne'i jõudes, jooksime selle linna läbi, et edasi Montreuxi sõitta ja ära näha loss, mis on vette ehitatud. Väga vinge.
Ööseks sõitsime minu juurde. Ca 5 tundi magamist ning alustasime teekonda lõunasse, itaaliakeelsesse keskkonda. Otsustasime minna Luganosse, kuhu tol päeval lubas 15 kraadi sooja ja lauspäikest. Sinna jõudes oligi ilm selline, kuid enne ära tulekut oli juba 20 kraadi sooja ja võis vabalt t-särgi väel jalutada. MõnusMõnusMõnus.
Linn ise oli räige turistikas, kuid loodus oli imeilus. Nautisimegi siis lihtsalt loodust, päikest ja itaalia jäätist. Ma kohe ei tahtnud sealt ära tulla, kuid Šveitsi süda, Luzern, vajas ikka ka külastust.
Kahjuks võttis Luzern meid vägagi külmalt ja pilviselt vastu. Hoolimata jahedamast temperatuurist jalutasime vanalinnas ja "nautisime" lõuna-ameeriklastest tänavamuusikuid, kel oli vist eesmärgiks laulda nii kõvasti, et terve linn ikka kuuleks. Hetkeks tekkis kahtlus, et äkki on nad meie vahetusõpilased.
Meie viimaseks sihtkohaks oli Šveitsi ainus miljonilinn, Zürich. Ma ei oska endiselt seda linna kirjeldada, minu jaoks liiga suur ja igav. Igav sellesmõttes, et mingeid erilisi vaatamisväärsusi seal näiteks ei ole ja nagu kuidagi ... tavaline linn, ei midagi erilist.

Selle kahepäevase reisi kokkuvõtteks võiks öelda, et uskumatult palju mahub sellesse riiki. Šveits on pindalalt veidi väiksem, kui Eesti ja siin on niii palju erinevat kultuuri. Prantsuskeelne Šveits oligi nagu juba Prantsusmaa. Mul oli lausa veider seal frankides maksta. Itaaliakeelne Šveits samamoodi. Vägagi imelik oli seal näha suveniiripoodi, kus olid ainult Šveitsi asjad.
Kuid samas tekkis ka küsimus - kas on kuskil ka säilinud Šveitsi enda kultuuri?
Kas saksakeelses Šveitsis on siis see õige Šveitsi kultuur või on see juba nagu Saksamaa?
Ma vist ei oska veel nendele küsimustele vastata. Tean vaid, et Šveits ei ole riik, kus ma elada tahaksin. Vahetusaasta jaoks on see suurepärane riik, kuid siin ei ole ühtsust, mida ma Eesti juures aina enam hindan.