Jaa detsembri esimesel pühapäeval algas siis kaua oodatud MM. Statistikat oli päris tore teha, kohati üsna väsitav, pidi jõudma kõike jälgida, kuid vähemalt nägin palju-palju mänge. Ja muide kokku nägin ma ära ca 325 väravat. Not bad, ah?!
Kogu nädal oli supervinge, kuid toon välja hetked, mis hetkel kohe meenuvad.
- Muidugi Eesti-Slovakkia mäng, mis lõppes lõpuks 4:4 viigiga. Viimasel kolmandikul loobusin töö tegemisest, sest lihtsalt ei suutnud enam, õnneks boss oli meil mõistev ja tore.
- Ühes mängus mitu Ungari mängijat kaotasid mitu korda oma tossu ära ja panid siis ilma tossuta mõnda aega ringi. Siinkohal tervitused Enelile! (sry, ma lihtsalt ei saanud seda mainimata jätta :P)
- Kolmapäeval istusime me 2 tundi pimeduses. Päris tore oli. Rahvas laulis, tantsis ja tegi telefoni valguse abil lainet, mis oli päris ilus. Kahjuks pärastine Eesti-Šveitsi mäng nii ilus ei olnud, kuid seekord siis nii. Ja kuna statistika tegijad olid vip tsoonis oma tööd tegemas, siis kolmapäeval istus minu ees keegi Bundeshausi president. Ma nüüd täpselt ei tea kellega ta Eesti mõistes võrdub, kas riigikogu esimees või peaminister. Vip tsoonis oli muidu igasuguseid inimesi. Ka üks mu treeneritest oli seal. Muide, kas ma olen teile öelnud, et too treener on ka Šveitsi naistekoondise treener.
- Neljapäeval käisin Eesti-Poola mängu alguses liputamas, kuna hommikupoole ma statistikat tegema ei pidanud, seda tegi keegi teine grupp. Kasutasin siis võimalust sini-must-valge lipp käes uhkelt hümni laulda. Neljapäev oli ka 6. detsember ehk siis päev kui šveitslastel käib jõuluvana. Päris kinke ei too, vaid toob kotikese pähkleid, šokolaadi ja mandariine. Ja jõuludel tuleb siis mingi tüdruk ja poetab kingid kuuse alla. Aga et neljapäeva õhtul koju jõudes, ootas ka mind selline magusa kotikene :)
- Reedel oli Eesti-Venema mäng kahjuks Zürichis, et seda ma ei näinud, kuna pidin veel Berni mänge statistikeerima. Kuid mu tore boss andis mulle igakord teada, kui värav oli ja kes lõi jne. USA-Poola ja Norra-Tšehhi mäng läks bullititele. Kuna need toimusid täpselt samal ajal siis me jälgisime seda nii: USA-Poola lives meie silme all ja samal ajal oli bossi arvuti lahti ja sealt jälgisime siis teist mängu. Täitsa lõbus oli, aga nii põnev et ei saanud pilti teha sellest.
- Laupäeva hommikul alustasin sõitu Zürichisse, sest just seal toimusid need tähtsamad mängud. Endalegi üllatuseks olin selles ülipõnevas Soome-Šveitsi poolfinaalis Soome poolt. Mõtlesin küll, et no mis šveitslane ma olen, aga pole midagi teha. Soome võiduvärava peale juubeldasin koos kohale tulnud põtradega. Muidugi ma tahtsin, et finaalis oleks vahelduseks ka keegi teine, mitte Rootsi ja Soome, aga ju siis olen rohkem soomlane kui šveitslane.
- Pühapäeval finaalis olin juba teadlikult Soome poolt, kuid teadsin juba enne mängu, et Soomel läheb ikka vägaväga raskeks. Veerandfinaalis pidid nad kohtuma Tšehhiga ja poolfinaalis siis Šveitsiga, kuid see-eest tuli Rootsi finaali vägagi lihtsalt. Mul on tõsine respekt Soome vastu, kes võitlesid tõesti kuni lõpuvileni, isegi kui oldi vahepeal 0:9 kaotusseisus. Loodan, et järgmine kord suudavad nad kulla võtta. See oleks magus võit, kuna järgmine MM toimub Rootsis.
- Muide, mul õnnestus pärast finaali üks kohalik väike sugulane väga õnnelikuks teha. Sain pärast finaali juhuslikult kokku oma kohaliku onu ja kohaliku tädipojaga. Poiss mängib ka saalihokit ja on nimelt väravavaht ning tema suur-suur lemmik on Rootsi väravavaht Patrik. Läks hästi ja ma sain oma nö töökaarti või asja ära kasutada ja poisi endaga kaasa võtta ja Patriku enda juurde viia, et saaks autogrammi küsida ja pilti teha. Patrik andis veel talle oma higise käepaela ja oii kui õnnes see väike mees oli. :) Nüüd olen vist selle väikse kutti lemmiksugulane :P
Nüüd esmaspäeval sain VÕPdega kokku. Küpsetasime mingeid väikseid saiakesi ja laulsime jõululaule. "Püha ööd" laulsime seitsemes erinevas keeles (saksa, eesti, soome, itaalia, hiina, rumeenia, slovakkia). Mõnus õhtu oli, nalja kui palju.
Eile(teisipäeval) sain kinnitust, et ma olen ikka jõle tark tüdruk. Käisin trennis ja seal on meil alati kott, kuhu kõik oma väärtuslikud asjad panevad, et ei jäeta riietusruumidesse. Kuid mina jätsin oma asjad peale trenni sinna kotti ja märkasin seda alles Bernis. Tagasi polnud mul mõtet minna, kuna kui ma oleks lõpuks tagasi halli jõudnud, oleks kõik juba läinud olnud. Nii ma siis ootasin Bernis oma bussi, teadmata kas ma sellega koju sõitta saan. Mul ei olnud telefoni, et vanematele helistada. Mul ei olnud oma transpordikaarti ja ka raha et bussipilet selleks korraks osta. Kõik need asjad jäid mul sinna, kus meil trenn toimus (Bernist ca 20min).
Kui buss lõpuks jaama jõudis, läksin ma kohe bussijuhi juurde, rääkisin oma loo ära ja tegin oma kutsikasilmad pähe. Bussijuht sulas ja sain ilusti koju. Ja õnneks Leonie käib minuga samas koolis niiet sain ka oma asjad täna hommikul tagasi.
Ja üks huvitav asi veel. Mõned on pidanud mind poolšveitslaseks. Näiteks, sain eelmine nädal ühe MM-i vabatahtlikuga hästi jutupeale ja tema siis ühel hetkel küsis: "Kes sul šveitslane on? Ema või isa?". Ma ei saanud päris hästi aru ja vastasin: "Mis mõttes? Ma olen eestlane ja Eestis üles kasvanud. Siin olen ma vahetusõpilasena." Siis oli tema see, kes veidi segaduses oli ja küsis: "Aga kuidas sa nii hästi saksa keelt oskad?".
Ja seda viimast küsimust on minult viimaste nädalate jooksul üsna paljud küsinud.
Aga aitab nüüd lobast, siin teile pilte vahelduseks ;)
HAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAm tervitan vastu, ja hetkel on tossud täitsa jalas püsinud... hetkel!:D
ReplyDelete:D :D ma usun, et nüüd seod sa oma tossupaelu ka poole kõvemini kinni ;D :D
ReplyDeleteMann,räägi sellest ka,kuidas üks pisikene kohalik poiss MM-il väga õnnlikuks sai:)
ReplyDeleteMötlesin kirjutada, aga siis mötlesin ümber. Aga no eks ma siis lisan :D
Delete