Hoopis teistsugune Šveits

29. märtsist kuni 1. aprillini olid siis pühad, mis tähendas palju-palju šokolaadi ja mune. 29ndal käis onu külas ja tõi šokolaadijäneseid ja -mune. 31-l käisime tädi juures hommikust söömas. Munade koksimise võistlus oli, sain 3. koha ja auhinnaks šokolaadijänes. Pärast koju tulles peitsid vanemad meile korvikesed ära, kus oli ka šokolaadi. Pidime siis neid otsima. Kuna esmaspäev oli ka püha ja ei mingit kooli, siis polnud mul midagi targemat teha, kui see šokolaadi kogus ära süüa.

5. aprill oli viimane koolipäev, nüüd on meil vaheaeg ja kooli läheme taas mais. Aga 5. aprillil toimus ka koolis pidu, mis oli kuidagi veider. Mina pole harjunud sellega, et koolis sellised peod toimuvad. Peol müüdi alkoholi, küll vaid täiskasvanutele, kuid siiski. Pidu kestis kella kaheni öösel. Pooled inimesed olid jooksutossudega (!!) peol. Jamh, kuidagi väga teistmoodi oli.

Järgmisel päeval oli yfukatega kokkusaamine. Läksime minu lemmikkohta Bernis - roosiaeda. Veel roosid küll ei õitse, kuid vaade linnale on alati ilus. Igatahes, kokkusaamise teemaks oli lihavõtted ja vabatahtlikud olid poolde aeda korvikesed ära peitnud, kus oli šokolaadimune, üks päris muna ja mullitaja. Kuna vahetusõpilasi palju kohale ei tulnud, siis tohtisin mõlemad leitud korvid omale võtta. Nomnomnom, šokolaadi.
Õhtul läksin vanaisa sünnipäevale. Seal saime ka vanaema poolt igaüks korvikese täis šokolaadi.

Pühapäeval, 7. aprillil saatsime õed suusalaagrisse ja ise läksin õhtul Laufenisse (üsna Baseli külje all asuv väike linnake), et siis järgmisel päeval Saksamaale juuksurisse minna. Saksamaal käik kujunes üsnagi huvitavaks.
Valisin just esmaspäeva Saksamaale minekuks, sest üldjuhul peaksid kõik asjad siis lahti olema. Kuid esimeses suuremas saksa külakeses rongilt maha minnes selgus, et nii see üldsegi pole ja ma ei leidnud ühtegi avatud juuksurisalongi. Mõtlesin siis veidi edasi sõita ja mõni suurem koht otsida. Kuid selleks oli uut piletit vaja. Pileti ostmisel selgus, et automaat minu pangakaarte ei tunnista ja eurosid ma omale vahetanud polnud (sest igas normaalses kohas saab ju kaardiga maksta).Tahtsin siis piletit kassast osta, kuid sealt öeldi, et selliseid pileteid saab vaid automaadist. No fain, läksin võtsin siis raha välja. Väikseim summa, mis võimalik võtta oli 50€. Taaskord üritades piletit ostma minna, selgus et 50€ on liiga suur summa ja automaat seda vastu ei võtnud. Ma sain ausalt öeldes päris kurjaks ja kirusin seda Deutsche Ordnungit vist nii kaua kuni järgmisesse külla, ühte ainsasse lahtiolevasse juuksurisalongi jõudsin ning juustest uskumatult odavalt vabaneda sain.

9.-10. aprillil avastasin Šveitsi koos Triiniga.
Esimesel päeval olime prantsuskeelses osas. Alustasime Genfi lähedal asuva Euroopa Tuumauuringute Keskuse Cerniga. Seal on 100m sügavusel maa-all tunnel, kus tehakse erinevaid katseid. Meid sinna muidugi ei lastud, kuid see-eest saime ühes ümmarguses kuplis tasuta näitusel käia.
Pärast seda käisime veel segases Genfis. Segases sellepärast, et seal on üsna võimatu midagi üles leida ja me suutsime ka paar korda ära eksida. Lõpuks kesklinna leidnud ja selle ära vaadanud, võisime edasi Lausanne'i minna. Kohe kui seal järve äärde jõudsime, tuli minul tahtmine laevaga sõitma minna. Lõpuks andis Triin alla ja nii sai siis 10 minutiks Prantsusmaale, Eviani sõidetud. Tagasi Lausanne'i jõudes, jooksime selle linna läbi, et edasi Montreuxi sõitta ja ära näha loss, mis on vette ehitatud. Väga vinge.
Ööseks sõitsime minu juurde. Ca 5 tundi magamist ning alustasime teekonda lõunasse, itaaliakeelsesse keskkonda. Otsustasime minna Luganosse, kuhu tol päeval lubas 15 kraadi sooja ja lauspäikest. Sinna jõudes oligi ilm selline, kuid enne ära tulekut oli juba 20 kraadi sooja ja võis vabalt t-särgi väel jalutada. MõnusMõnusMõnus.
Linn ise oli räige turistikas, kuid loodus oli imeilus. Nautisimegi siis lihtsalt loodust, päikest ja itaalia jäätist. Ma kohe ei tahtnud sealt ära tulla, kuid Šveitsi süda, Luzern, vajas ikka ka külastust.
Kahjuks võttis Luzern meid vägagi külmalt ja pilviselt vastu. Hoolimata jahedamast temperatuurist jalutasime vanalinnas ja "nautisime" lõuna-ameeriklastest tänavamuusikuid, kel oli vist eesmärgiks laulda nii kõvasti, et terve linn ikka kuuleks. Hetkeks tekkis kahtlus, et äkki on nad meie vahetusõpilased.
Meie viimaseks sihtkohaks oli Šveitsi ainus miljonilinn, Zürich. Ma ei oska endiselt seda linna kirjeldada, minu jaoks liiga suur ja igav. Igav sellesmõttes, et mingeid erilisi vaatamisväärsusi seal näiteks ei ole ja nagu kuidagi ... tavaline linn, ei midagi erilist.

Selle kahepäevase reisi kokkuvõtteks võiks öelda, et uskumatult palju mahub sellesse riiki. Šveits on pindalalt veidi väiksem, kui Eesti ja siin on niii palju erinevat kultuuri. Prantsuskeelne Šveits oligi nagu juba Prantsusmaa. Mul oli lausa veider seal frankides maksta. Itaaliakeelne Šveits samamoodi. Vägagi imelik oli seal näha suveniiripoodi, kus olid ainult Šveitsi asjad.
Kuid samas tekkis ka küsimus - kas on kuskil ka säilinud Šveitsi enda kultuuri?
Kas saksakeelses Šveitsis on siis see õige Šveitsi kultuur või on see juba nagu Saksamaa?
Ma vist ei oska veel nendele küsimustele vastata. Tean vaid, et Šveits ei ole riik, kus ma elada tahaksin. Vahetusaasta jaoks on see suurepärane riik, kuid siin ei ole ühtsust, mida ma Eesti juures aina enam hindan.

Laufen

Cern

Genfi postkontor, üsna uhke värk

 Veider oli näha selliseid vanemaid(võiks öelda, nõuka aegseid) busse Genfis sõitmas.

Avastasin, et prantsuse keel on nagu lätis keels.

Lausanne

Evian

Lausanne

Montreux

 

Lugano

Luzern

Zürich

Hokine nädalavahetus

Kohe nädalavahetus pärast Austriat käisime Jessicaga St. Gallenis paksu juures, võiselle Triini juures õigemini. Oli tore laupäeva õhtu :D Järgmisel päeval uudistasin veidi St.Gallenis ringi, armas pisike linnake teine.

Sel laupäeval (16.märts) käisin jäähokit vaatamas SC Bern - Geneve Servette, tegu oli siis kohaliku meistriliiga veerandfinaalmänguga, kus poolfinaali pääsemiseks peab 4korda võitma. Seis oligi parasjagu 3:3, seega päris põnev. Hall oli laupäeval kõik väljamüüdud, ca 17 100 inimest. Bern võitis 4:1 ja HAAALBFINAAAL. Mulle hakkas täitsa meeldima jäähoki, muidu telekast ma vaatama ei kipu, aga kohapeal oli ikka hoopis teine asi. Kui Bern finaali jõuab, siis tuleb vist ka ikka kohale minna.
Järgmisel päeval, pühapäeval olid mul omal mängud, viimased. Võitsime mõlemad mängud 3:0 ja 3:1. U21 B-liigas tubli teine koht. Muidugi kahju, et ei tulnud esimesteks, aga nagu välja tuli, siis me ei oleks nii või naa saanud võidelda pääsu eest A-liigasse, kuid see on juba hoopis teine jutt. Nüüd on jäänud veel vaid 2 trenni + Caps Night turniir ja muidugimuidugi hooaja lõpupidu :P

Käisin korra Austrias

YFU-lt luba saadud, koolis reedeks Halbtag võetud alustasin neljapäeva õhtul siis oma ca 4 tunnist teekonda St. Antonisse. Mõtlesin, et lähen ütlen Eesti isale ja teistele sugulastele, tuttavatele "tere" ja veedan ühe nädalavahetuse seal suusatades.
Kõik 3 päeva oli supermõnus ilm. Päike küttis nii, et mul nina kergelt põlenud ja põsed õhetavad praegugi.
Jalad on ka omadega ikka korralikult läbi, sai ikka mõned korrad kaljude vahel ukerdatud ja mogulitest sõidetud.
Aga endiselt räägivad pildid paremini...

 

Üks video kah

2xPühapäev

Ühel reedel nagu lubatud käisin siis Fasnachtil ehk Vastlapäeval, taaskord otse trennist minek oli. Aaga karneval ise oli täitsa oki-doki, vähe külm oli ainult. Selline pidu ja karneval siin tähendab talve ära saatmist ja hakatakse siis peale pidustusi kevadet ootama.
Järgmisel päeval kell 9 oli mul keelekursus, täitsa tore oli :D  Kuid ülejäänud laupäeva lebotasin niisama maha ja üritasin pühapäeva tähtsateks mängudeks väljapuhata.

Pühapäev 17.02
Esimene mäng 4:4 viik. Mäng tabeli liidritega, oleksime pidanud võitma, et ise tabelis esimesteks tõusta. Ja see võit ei olnud üldse mitte kaugel. Esimesel poolajal läksime 2:0 juhtima, kuid enne pausi suutsid nad 2 väravat visata ja viigistada. Teine 20 minutit hakkas siis praktselt nullist. Kuid suutsime jälle juhtima minna 4:2. Kuid mingil 3. viimasel minutil suutsid nad jälle viigistada. Ma ei arva, et oleksime nö liidripositsioonil uinunud. Ei. Me mängisime algusest lõpuni väga hästi, kõik olid tasemel ja oli näha, et tahtmine oli suur.
Treenerid jäid meiega väga rahule ja mäng oligi ilus. Kuid ometi jääb see mäng kripeldama. Nii tähtis mäng ja võit oli tegelikult nii lähedal.
Teise mängu võitsime kindlalt 4:1. Nüüd on nii, et kui liidrid Höfensid ühe mängu kaotavad ja meie kõik mängud võidame, hakkab lugema väravatevahe, mis meil praegu võrdne on. Kui esimesteks ei tule on 17. märtsil viimase ringi mängudega hooaeg läbi, mis oleks ikka lõppigav. Seega pöidlad pihku ;)
Aga pühapäevaga pole me veel ühel pool. Peale mängu läksin Berni, ootasin oma prantslast(Johannat), et siis talle kohalikuna teejuhiks olla. Läksime siis ühesse villase, kuhu veel mõned vahetusõpilased olid kokku tulnud, vaatama Jaanuaris toimunud Ski Campi filmi (mis kestis ca 5 minutit -.-). Nii, kui see video youtube'i üles läheb jagan ka teiega.

Siis oli üsna tavaline koolinädal, midagi põnevat praegu ei meenu. Laupäeva õhtul käisin natukeseks Bernis väljas. Ja jälle oleme pühapäevas. Olin kodus, vaatasin paraadi, Nimed Marmortahvlil, Tuulepealse maa 13. osa, veidi jälgisin ka presidendi vastuvõttu ja muidumuidugi, kogu selle asja kõrval sõin KILUVÕILEIBASID!! (pärast pidin mitu klaasi vett ära kaanima, üldse pole millegi nii soolasega harjunud. Aga hea oli !)
Enne magama minekut mõtlesin kohe, et uhke on olla eestlane. Šveits on küll väga hästi toimiv riik, kõik on tasemel jne, kuid minu meelest on siin midagi puudu. Ma ei tea, mis. Võib-olla on miinuseks see, et neil pole oma ühte keelt, mis ühendaks inimesi rohkem. Võib-olla on asi selles, et neil ei ole olnud vaja väga palju oma vabaduse eest võidelda ja nende jaoks ongi nii tavaline ja normaalne, et neil on vaba ja hästi toimiv riik. Kuid kõige rohkem tundub mulle siiski, et inimesed siin pole üldse nii ühtsed. Vahest mõtlen, et eestlased on järjest vähem kokkuhoidvamad jne, kuid kui vaadata šveitslasi, siis oleme me tegelikult vägagi kokkuhoidev ja väike, armas rahvus.

Fasnacht

Märkmepaberid on toredad asjad !

• Kontrolltööd ja muud tähtsad/arvestuslikud tööd pannakse paikka semestri alguses, ainete esimestes tundides. Seega õpilased teavad juba praegu, millal juunis mingi töö tulemas on.
• Feebruari alguses selles suusalaagris küsiti minul päris palju, kas Eestis käiakse ka klassiga erinevates laagrites. Näiteks suusalaagrites või matkalaagrites jne. Siis ma avastasin, et ei käi me ju kuskil terve klassiga kuskil nädalaks ajaks. Sellest on kusjuures natuke kahju.
• Õpilased tavaliselt tunnis tahvli juures ei käi, kord kuus võib-olla mingis tunnis õpetaja kutsub.
• Tunni ajal mingit klassist väljaskäimist ei ole.
• Tunnis telefone ei näpita, muusika kuulamisest ei saa juttugi teha.
• Õpilased vaidlevad väga harva õpetajale vastu. Väga harva. Nad ei ütle isegi siis midagi kõva-häälega välja, kui õpetaja tahab ühel päeval töö teha ja sel päeval on juba 1-2 tööd tulemas.

         Ühesõnaga õpetajaid respekteeritakse, mida Eestis (nagu ma uudistest lugenud olen) kohtab üha vähem.
         Ainult matemaatika tunnis pole korda, seal täielik korralagedus. Ma tunnen end seal tunnis päris koduselt kohe. :D
Tundides vaadatakse hästi palju teemaga seotud filme või videoid.

• Siin on ka Vastlapäev. Bernis tähistatakse seda 32. korda. Ja Bernis tähistatakse seda neljapäeva, reede ja laupäeva õhtutel Berni tänavatel. Et nagu karneval erinevate kostüümide ja asjadega. Lähen reede õhtul vaatan, mis toimub. :P 

Kuid Baselis on see traditsioon juba paaalju palju vanem ja suurim pidustus on seal ka. Kuid seal tähistavad teisipäeva (19.02) varahommikul umbes kell 3 hakkab peale. Ma pole täpselt arusaanud mis seal toimub, tahaks kaema minna, kuid mul on kool. Neil seal järgmine nädal vaheaeg, kuid mul ju see juba läbi. :( Niuks.



Jaaa kõige armsamat homset sõbrapäeva teile, mu armsad söpsud !! :)

 

BLIU ONE SNNIUNNIÜNIINNIPÄVAGZ

Jah, ma meenutasin siin lapsepõlve ja lugesin Karupoeg Puhhi :P

Noh, kust ma siis alustan. Oma viimastest alaealisena veedetud päevadest ei mäleta ma midagi, mis oleks väga mainimist väärt. Seega alustagem esimesest veebruari päevast.

Hommikul mul kooli ei olnud seega oleksin saanud lõunani magada. Kuid loomulikult oli mu kallil õel vaja mulle hommikul 7me aeg helistada. Olgu, olgu tegelt oli päris armas lauluke.
Lõunaks läksin kooli, kus mind ootasid 2 vahetusõpilast (Itaalia ja Brasiilia). Muide itaallane õpib eesti keelt ja mina temalt itaalia keelt, kuigi ainus tähtsam sõna mis mul meeles on, on 'merda'. Eniveis, nende poolt ootas mind koogike ja kaardike ja veel veits magusat. Siis lendasid ka klassikaaslased platsi õnnesoovide ja põsemusidega.
Otse koolist läksin trenni. Enne käisin ruttu söömas. Seal olles helistas vanaema ja kõik, kes seal söögikohas mu läheduses istusid vaatasid mind ja üritasid vist mõistatada mis keelt ma räägin.
Pärast püha söömaaega siis trenni. Kõik imestasid, et ma tulen oma sünnipäeval trenni. Aga ma ütlesin, et see ongi kõige parem sünnipäev, kui mul õnnestub saalihokit mängida.
Peale trenni otse peole. Oma suure saalihoki koti panin Bahnhofi pagasihoidmis kohta (kuidasiganes seda nimetatakse). Väga napilt mahtus mu kott sinna igatahes.
Jaaa siis läksingi klassiõdedega peole. Väga vinge oli. Mõtlesin, et see on küll väga hästi vastuvõetud 18. Aga eks pildid räägivad paremini ...

                                               Brasiilia & Itaalia

Aaa, ja perega tähistasime laupäeva õhtul. Šokolaadikook .. mmm .. koos 18 küünlaga :P


Nüüd 3.-9. veebruar olime mägedes suusatamas. Ca 37 inimest vist oli kokku. Kui keegi ei peaks enam mäletama, siis mu hostisa on õpetaja ja tema klassiga siis käisimegi. Koht oli keset Šveitsi-Luzernis.Täpsemalt Klewenalpi keskuses, väike keskus teine.
Kuna keegi sai siin 18, siis olin nö abiõpetaja rollis.
Esmaspäev algas laviinidega, seega enamus radu olid kinni.
Kolmapäeva pärastlõunal käisime kelgutamas. Väga lahe, hoopis teistmoodi värk. Sõidab alla ca 30min samal ajal on ühelpool mäesein ja teisel pool praktselt kuristik.
Neljapäeval sõitsime ainult paksu, pehme lume sees, mis oli kõhuni. Seega tähendas see kõva jalgadetööd ja ülla-ülla, mis mul siis reedel oli. Just! Lihasvalu. Kõik kohad olid lihtsalt niiiii valusad. Reedel sõitsime ka kõhuni lumes, aga ma praktselt olin koguaeg pikali lumes ja suusad suutsin ka mitu korda ära kaotada. No niiii läbi, kui läbi olin omadega.
Laupäeval tagasi jõudes käisime restos söömas. Seda tehakse siin mingi paar korda aastas, kuna see ikka väga kallis siin. Meil läks eile näiteks üle kahesaja frangi ja viiekesi siis olime. Aga söögid olid muidugi supeer, vahetusõpilane sai jälle kurgu-mulguni õgida. Siis kui oli enda 4-käiku ära söönud, siis läks õdede söögi kallale :D Eiei, ärge nüüd arvake et sõin nende toidu neilt eest ära, nad lihtsalt ei jaksanud. Ausõna.

Ahhjaaa, lisaksin veel siia ühe luuletuse, mis mulle üks räpikunn Saksamaalt saatis:

Mann nüüd 18 meil sai,
sellepärast teeme talle pai!
Aga talle meeldib sai,
sellepärast on ta ka natuke lai.

Saalihokit mängib ta ka
Kuigi vahel pea on maas ...
Kuid kui värava ta leiab üles,
siis me kõik veame teda süles!


Megalahe, tänud Sulle !

Selleks korraks ongi nüüd kõik. Olge tublid, tsau !