Kaua oodatud nädal nüüdseks läbi

Enne MM-i jõudsin veel õdede kontserdil käia. Orkester esines väikeses kirikus, mulle raskelt meeldis see konsert. Nii huvitavad ja mõnusad lood olid valitud mängimiseks.

Jaa detsembri esimesel pühapäeval algas siis kaua oodatud MM. Statistikat oli päris tore teha, kohati üsna väsitav, pidi jõudma kõike jälgida, kuid vähemalt nägin palju-palju mänge. Ja muide kokku nägin ma ära ca 325 väravat. Not bad, ah?!
Kogu nädal oli supervinge, kuid toon välja hetked, mis hetkel kohe meenuvad.

• Muidugi Eesti-Slovakkia mäng, mis lõppes lõpuks 4:4 viigiga. Viimasel kolmandikul loobusin töö tegemisest, sest lihtsalt ei suutnud enam, õnneks boss oli meil mõistev ja tore.
• Ühes mängus mitu Ungari mängijat kaotasid mitu korda oma tossu ära ja panid siis ilma tossuta mõnda aega ringi. Siinkohal tervitused Enelile! (sry, ma lihtsalt ei saanud seda mainimata jätta :P)
• Kolmapäeval istusime me 2 tundi pimeduses. Päris tore oli. Rahvas laulis, tantsis ja tegi telefoni valguse abil lainet, mis oli päris ilus. Kahjuks pärastine Eesti-Šveitsi mäng nii ilus ei olnud, kuid seekord siis nii. Ja kuna statistika tegijad olid vip tsoonis oma tööd tegemas, siis kolmapäeval istus minu ees keegi Bundeshausi president. Ma nüüd täpselt ei tea kellega ta Eesti mõistes võrdub, kas riigikogu esimees või peaminister. Vip tsoonis oli muidu igasuguseid inimesi. Ka üks mu treeneritest oli seal. Muide, kas ma olen teile öelnud, et too treener on ka Šveitsi naistekoondise treener.
•  Neljapäeval käisin Eesti-Poola mängu alguses liputamas, kuna hommikupoole ma statistikat tegema ei pidanud, seda tegi keegi teine grupp. Kasutasin siis võimalust sini-must-valge lipp käes uhkelt hümni laulda.
Neljapäev oli ka 6. detsember ehk siis päev kui šveitslastel käib jõuluvana. Päris kinke ei too, vaid toob kotikese pähkleid, šokolaadi ja mandariine. Ja jõuludel tuleb siis mingi tüdruk ja poetab kingid kuuse alla. Aga et neljapäeva õhtul koju jõudes, ootas ka mind selline magusa kotikene :)

• Reedel oli Eesti-Venema mäng kahjuks Zürichis, et seda ma ei näinud, kuna pidin veel Berni mänge statistikeerima. Kuid mu tore boss andis mulle igakord teada, kui värav oli ja kes lõi jne. USA-Poola ja Norra-Tšehhi mäng läks bullititele. Kuna need toimusid täpselt samal ajal siis me jälgisime seda nii: USA-Poola lives meie silme all ja samal ajal oli bossi arvuti lahti ja sealt jälgisime siis teist mängu. Täitsa lõbus oli, aga nii põnev et ei saanud pilti teha sellest.
• Laupäeva hommikul alustasin sõitu Zürichisse, sest just seal toimusid need tähtsamad mängud. Endalegi üllatuseks olin selles ülipõnevas Soome-Šveitsi poolfinaalis Soome poolt. Mõtlesin küll, et no mis šveitslane ma olen, aga pole midagi teha. Soome võiduvärava peale juubeldasin koos kohale tulnud põtradega. Muidugi ma tahtsin, et finaalis oleks vahelduseks ka keegi teine, mitte Rootsi ja Soome, aga ju siis olen rohkem soomlane kui šveitslane.
• Pühapäeval finaalis olin juba teadlikult Soome poolt, kuid teadsin juba enne mängu, et Soomel läheb ikka vägaväga raskeks. Veerandfinaalis pidid nad kohtuma Tšehhiga ja poolfinaalis siis Šveitsiga, kuid see-eest tuli Rootsi finaali vägagi lihtsalt. Mul on tõsine respekt Soome vastu, kes võitlesid tõesti kuni lõpuvileni, isegi kui oldi vahepeal 0:9 kaotusseisus. Loodan, et järgmine kord suudavad nad kulla võtta. See oleks magus võit, kuna järgmine MM toimub Rootsis.
• Muide, mul õnnestus pärast finaali üks kohalik väike sugulane väga õnnelikuks teha. Sain pärast finaali juhuslikult kokku oma kohaliku onu ja kohaliku tädipojaga. Poiss mängib ka saalihokit ja on nimelt väravavaht ning tema suur-suur lemmik on Rootsi väravavaht Patrik. Läks hästi ja ma sain oma nö töökaarti või asja ära kasutada ja poisi endaga kaasa võtta ja Patriku enda juurde viia, et saaks autogrammi küsida ja pilti teha. Patrik andis veel talle oma higise käepaela ja oii kui õnnes see väike mees oli. :) Nüüd olen vist selle väikse kutti lemmiksugulane :P

Nii palju siis sellest toredast nädalast. Kui midagi jäi arusaamatuks või soovi rohkem teada sellest vms, siis julgelt kirjutada!

Nüüd esmaspäeval sain VÕPdega kokku. Küpsetasime mingeid väikseid saiakesi ja laulsime jõululaule. "Püha ööd" laulsime seitsemes erinevas keeles (saksa, eesti, soome, itaalia, hiina, rumeenia, slovakkia). Mõnus õhtu oli, nalja kui palju.

Eile(teisipäeval) sain kinnitust, et ma olen ikka jõle tark tüdruk. Käisin trennis ja seal on meil alati kott, kuhu kõik oma väärtuslikud asjad panevad, et ei jäeta riietusruumidesse. Kuid mina jätsin oma asjad peale trenni sinna kotti ja märkasin seda alles Bernis. Tagasi polnud mul mõtet minna, kuna kui ma oleks lõpuks tagasi halli jõudnud, oleks kõik juba läinud olnud. Nii ma siis ootasin Bernis oma bussi, teadmata kas ma sellega koju sõitta saan. Mul ei olnud telefoni, et vanematele helistada. Mul ei olnud oma transpordikaarti ja ka raha et bussipilet selleks korraks osta. Kõik need asjad jäid mul sinna, kus meil trenn toimus (Bernist ca 20min).
Kui buss lõpuks jaama jõudis, läksin ma kohe bussijuhi juurde, rääkisin oma loo ära ja tegin oma kutsikasilmad pähe. Bussijuht sulas ja sain ilusti koju. Ja õnneks Leonie käib minuga samas koolis niiet sain ka oma asjad täna hommikul tagasi.

Ja üks huvitav asi veel. Mõned on pidanud mind poolšveitslaseks. Näiteks, sain eelmine nädal ühe MM-i vabatahtlikuga hästi jutupeale ja tema siis ühel hetkel küsis: "Kes sul šveitslane on? Ema või isa?". Ma ei saanud päris hästi aru ja vastasin: "Mis mõttes? Ma olen eestlane ja Eestis üles kasvanud. Siin olen ma vahetusõpilasena." Siis oli tema see, kes veidi segaduses oli ja küsis: "Aga kuidas sa nii hästi saksa keelt oskad?".
Ja seda viimast küsimust on minult viimaste nädalate jooksul üsna paljud küsinud.


Aga aitab nüüd lobast, siin teile pilte vahelduseks ;)

                                           Meie töökas kollektiiv :)

                                            Maailma esimene - Samuelsson

                                            Maailma teine - Tiitu

                              Mmmm, Eestis võiks ka 6. detsembril sihuke asi olla :P

                                       Selline kuusk oli muide Zürichi rongijaamas

              Ja praktselt nii palju ma Zürichit nägingi (vaade rongijaama eest)

Lehmad, saalihoki ja sibulad

Laupäeval käisime perega ühes talus, kus pereisa kunagi lapsena oma suved veetis (olen seal juba korra käinud muide). Lõunasöögiks oli seal raklett. Missest, et eelmisest rakleti korrast kõige parem maitse ei jäänud suhu, proovisin ma seda siiski veelkord. Mõtlesin, et mis šveitslane ma olen kui ma rakletti ei söö ja kusjuures seekord maitses juba palju paremini. Võib-olla oli juustu valik seekord parem või mulle hakkabgi juust tasapisi maitsema.
Peale lõunasööki olime niisama, nautisime maaõhku. Õhtupoole aitasime koos Annickiga lehmi lüpsta. Päris lahe oli. Kuigi ise ei pidanud suurt tegema, ainult masina alla panema. Lehmi oli üsna palju, mingi 20 äkki või rohkem. Ja siis oli 2 pisikest ka, alles nädala vanused.

Pühapäeval käisin jälle abis saalihoki võistlustel. Meie tiimi U21 poistel olid mängud. 11:3 võitsid, muidu. Pärast oli veel 1. liiga mäng, kuid sinna ei pidanud ma enam jääma, siis tuli teine grupp abilisi ja sain koju.

Täna, esmaspäeval oli Bernis Zibelemärit ehk teisi sõnu sibulalaat või midagi. See toimub siis kord aastas novembri neljandal esmaspäeval. Täpsemalt toimus see Berni vanalinna tänavatel ja igalpool müüdi ainult sibulaid või sibulapirukaid või sibulasuppi ja loomulikult konfette, kummihaamreid ja mängupüstoleid, mille laenguks sai panna konfette. Mõne nurga peal leidus ka magusaputkasid, ehk siis midagi ka mulle.
Väga populaarne oli teisi inimesi konfettidega loopida ja siis haamriga pähe lüüa. Ma ei tea kuidas nimetatakse konfette eesti keeles (i.keeles confetti), igatahes on need pisi-pisikesed pabertükid (keda huvitab, see googledab). Ja haamrid olid loomulikult kummist. Päris tore üritus iseenesest, kuid Berni tänavad olid ikka paksult konfettidega kaetud ja nii ka kooli põrandad. Kusjuures õpetajad ei öelnud midagi, kui me koolis sees nendega üksteist loopisime.
Üritus ise algas juba hommikul kolme-nelja aeg. Õde läks mul ka hommikul kell viis sinna, mina kasutasin oma lõunapausi selle üritusega tutvumaks ja ei andnud oma kallist uneaega nii lihtsalt ära.

Ja egas rohkemat polegi.
Aa, kuidas ma võisin unustada - 6 PÄEVA VEEEEEEL (daaaa, MM juu :P)

Tschüss!!

Nädalavahetusest veidi

Sain reedel kinnitust, et SEE pilt käib ikka 100%-lt minu kohta. Varasematel aastatel puudus mul vabandus, miks ma ennem järjekordset testi sellise näoga olen. Kuid nüüd on mul tõsine põhjus olemas, miks ma kunagi ei tea millal meil mingid kontrolltööd on - meil ei ole ju siin e-kooli! Ma pidevalt unustan ära õppimised ja testid päevikusse kirja panna. Ja siis ma mõtlen, et kuidas me Eestis enne e-kooli küll hakkama saime.
Igatahes oli meil reedel muusikas ... kuidas see nüüd eesti keeles on ... ütleme siis test (kuigi ma tean selle jaoks peaks mingi konkreetne sõna olema eesti keeles). Pidime viimastel nädalatel õpitud meloodia 5-l erineval pillil õpetajale ettemängima. Hinde saame teada järgmisel reedel. Ja siit tuleb teine põhjus miks ma e-kooli igatsen. Siin tuleb oodata nädal kuni 2, et oma töö hinne teada saada. Muide õpetajad võivad töid parandada max 2 nädalat ja enamus nii teebki.
Reede õhtul oli trenn. Mainin seda sellepärast et trenn toimus eraldi saalihokkaritele tehtud hallis ja hall on ka selle MM-i ametlik treeninghall. Me teemegi reedeti nüüd trenne seal, väga vip tunne igatahes :D
Laupäeval tegin ma oma keelekursuste õppimisi ja neid kodutöid ka, mis ma tean, mis koolis teha jäi. Ja pärastlõunal käisin veidi Bernis shoppamas.
Täna, pühapäeval olid siis mängud. Esimene 3:0 võit ja teine 0:2 kaotus. Esimeses mängus ma ei mänginud, kuna tervis pole viimastel nädalatel trenni lubanud minna ja treenerid siis hoidsid mind teiseks mänguks. Teise mängu lõppedes olin selle eest väga tänulik, et nad mind esimeses mängus mängima ei pannud. Olin omadega nii läbi kui läbi. Mängisin terve aeg esiviisiku tipuründajana ja oi kus selle koha peal peab alles jooksma, uuuhh.

Olge tublid!
Tsau!

Schoggi

Esmaspäeval oli Berni lähedal elavate YFU ja AFS vahetusõpilaste väike meeting, mille teemaks oli seekord Schoggifondue ehk eesti keeles šokolaadifondüü. Peaaegu kõik VÕP-d olid kohale tulnud, kuna tegu oli ju ikkagi söögiga ja mis veel parem, seekord šokolaadiga. Õhtu oli tore ja nalja sai palju nagu alati teiste vahetusõpilastega kokku saades. Igatahes sain õhtult vahelduseks palju positiivset energiat. :)
Ega mul rohkem vist väga öelda ei olegi. Eluke veereb ikka endist viisi hästi ja endiselt MM-i oodates. ;)
Kuna väga uutest tegemistest rääkida pole, siis räägin natuke siinsetest hindadest, kui teid peaks huvitama. (Jah, otsin meeleheitlikult millest teile rääkida :D)
Igatahes nagu kõik vist teavad, on Šveits üsna kallis riik ja siinkohal ka mõned näited:
*Hostema, kellel on enam-vähem sama pikad juuksed, kui minul, maksab juuksuris käies kuskil 120chf (100€), see sisaldab siis lõikust ja värvi. Isa, kellel palju juukseid pole, kuid käib neid siiski lõikamas, maksab 60-70chf (50-58€). Saate nüüd ehk aru, miks mul juba nii pikad juuksed on :D
*Rongiga Bernist Zürichisse läheb kuskil 40chf (33€) ja Bernist Zürichisse on enam-vähem sama palju, kui Tamsalust Tartusse. Juhin tähelepanu, et tegu on üheotsa piletiga!
                           Kõik võimalikud teenused maksavad räigelt.
*Šokolaad on kahjuks odav, hea šokolaadi saab juba 70ne sendiga kätte.

Muide Eesti YFU-l ilmus iga-aastane ajakiri Avasta Maailma, tubli yfukana lugesin selle ükspäev läbi, muideks Šveitsi hind on tõusnud.

Ning seekord siis rohkem pilte teile ka ja egas muud, kui järgmise postituseni.
Tschüss!

                                                 Väga lahe vabatahtlik Poolast nimega Anita :)

Ottar (Norra)

 

Julmalt šokolaadi näost sisse, me oleme ju siiski Šveitsis :P

 

 Schoggifondue

                                                           Eesti, Ecuador ja Mehhiko

Igatsen oma väikest maalapikest, mida ümbritseb meri!

Laupäeval oli keelekursus jälle, igal kuul korra hakkame kokku saama. Pärast oli YFU üritus Choose-Your-Country-Day, kuhu tulid kohale Šveitsi noored, kes on otsustanud ka vahetusaastale minna, kuid ei tea veel päris täpselt kuhu, või kui teavad siis said nad sel üritusel oma maa kohta rohkem uurida. Me Jessicaga promosime Eestit, tegelt üks kutt, kes 2010/11 aastal Eestis käis, rääkis kõige rohkem. Lahe kutt oli (nime kahjuks ei mäleta), rääkis jõle hästi eesti keelt. Ja nii lahe oli kuulda millest ta Eestis vaimustuses oli ja mis talle seal meeldis. Näiteks meeldis väga saun ja otse saunast jääaukku või järve hüpata (endalegi üllatuseks pidin häbiga tõdema, et ma pole kunagi saunast tulles nii teinud). Veel talle meeldis põdrasupp, mida pakutakse Tallinna Raekojaplatsil. Siis oli ta veel täiega vaimustuses, et korralikul talvel saab mandrilt Hiiumaale autoga ise sõita, ehk siis meri on nii jääs, et kannatab autosid.
Igatahes võtsin omale Eestisse tagasi tulles eesmärgiks põdrasupp ära proovida ja õige saun koos järvega (talvel jääauguga) ära teha. Kuid muidugi esimese asjana, kui Eesti pinda taaskord puudutan, lähen ma otse mere äärde. Uskumatu, kui palju ma merd igatsen!
See-eest on siin mäed. Kõige mõnusam on hommikul 8-9 ajal aknast välja vaadata, siis Päike just tõuseb mägede tagant. Täna oli üks neist ilusatest hommikutest, kui sain tunnikese kauem magada ja ärkasin koos Päikesega. Bussile minnes oli mõnusalt karge õhk ja taamal lumiste tippude tagant paistiski juba Päike! :)
Ja ma ei jõua enam ära oodata, millal ma sinna mägedesse juba suusatama saan!!

Ja muide, täna on rahvusvaheline kallistamise päev ja ka vahetusõpilaste päev!
Üks vahetusõpilane saadab nüüd siit teile ka kalli ! :P

Ja veel teile veidi tühja loba ...

... sest midagi väga uut teile rääkida pole, kerge rutiin on tekkinud.

Neljapäeval suutsin juba korralikult sisse magada ja ärgates polnud ka kõige parem enesetunne. Otsustasin koju jääda, kuna neljapäeval polnud palju tunde ka. Tol hetkel olin unustanud, mida kõike ma pean tegema järgmisel päeval kooli minnes. Tegelt polnud asi üldse nii hull, kui arvasin, pidin vaid oma rohelisse vihikusse kirjutama millal puudusin, miks puudusin, millistest tundidest puudusin ja selle klassijuhatajale andma.
Esmaspäeval rääkis klassijuhataja, et me hilineme tundidesse liiga palju (mina pole kordagi hilinenud!  No olguolgu, üks kord hilinesin, aga ainult sellepärast et suutsin kooli peal ära eksida ja ei leidnud enam klassi üles). Igatahes, kui selline hilinemine jätkub, siis peame ühel laupäeval kooli minema. Jaaaa nii tulebki too Šveitsi täpsus.

Meeste MM-i kohta on uudiseid veidi. Too tüüp, kellega ma seda kirjavahetust pean seoses selle vabatahtliku tööga jne, rääkis vahepeal siis oma mingi bossiga, et kas sobib see Eesti koondise giidi töö mulle anda. Boss arvas, et ei sobi, kuid tahavad ikka mind sinna terveks nädalaks appi. Sain aru, et midagi statistikaga tegelema, igatahes pidin palju mänge nägema. Ja lubati, et Eesti koondist näen ka! :)

Märkmeid:
*Kui tunnis antakse mingi iseseisev töö, siis minnakse seda tavaliselt kuskile kooli peale tegema.
*Teietamine on vastastikune - õpilased teietavad õpetajaid ja õpetajad teietavad õpilasi.
*Ma löön kaa koolis laineid lausega: "Anna, anna õlu üle Ülo õe õla!".
*Mitte ainult kohalikud oskavad küsivad kohati üsna ... koomilisi küsimusi, vaid seda oskavad ka eestlased - "Kas meil on nüüd sama aeg? Me keerasime kella tund aega tagasi!" Aga jaa, Šveitsis keeratakse ka kella :D

Homme kooli pole, päris täpselt ei saanudki aru miks. Inglise keele õpetaja ütles, et õpetajad lähevad teistesse koolidesse teisi tunde vaatama jne. Kuid kooli pole tervel Berni kantooni gümnaasiumi osal, ei tea siis. Aga üks puhkepäev kulub küll ära, mitte et ma jõusaalist pääseksin :P

Aaa, ja meil on kaa lumi, vähemalt mingid jäänused on veel järgi. Kuid kui seda veidi rohkem oli, siis sai ikka õega memm valmis tehtud! :)

Jaa küsimused ja ettepanekud millest veel siin kirjutada on vägagi teretulnud, sest nagu näha, siis ei leia ma enam palju põnevat, mida teile kirjutada.

Liebe Grüsse,
Marian

Nüüd tuleb palju (kuiva) juttu!

Ma olen nii kaua siin olles oodanud inglise keele tundi, et näha mida nad seal teevad, sest väga vähesed oskavad seda siin korralikult rääkida.
Tundi jõudes sain positiivse üllatuse osaliseks. Õpetaja oli tore, rääkis kerge briti aksendiga. Andis meile uutele (üks VÕP Brasiiliast hakkab ka seal tunnis käima) õpiku kätte. Rääkis ära millal suuremad tööd tulevad jne. Raamatut loeme ka, reedeks peabki 85 lehekülge loetud olema. Raamatu nimi on siis "The boy in the striped pyjamas" ja autor on John Boyne. Algus on igatahes huvitav.
Tase seal tunnis peaks B2 olema, vähemalt õpik ütleb nii. Kuid see tund on neile, kes on võtnud selle valikainete hulgast, igatahes olen oma klassist seal ainus. Seda tundi on siis 4x nädalas ja tavalist inglise keelt koos oma klassiga on 3x nädalas. Õnneks päris palju, sest mul inglise keel jumala meelest läinud. Kui kellegagi vaja rääkida, siis tuleb automaatselt saksa keel, nii oli kõigis inglise keele tundides eelmine nädal. Loodame, et nüüd läheb asi juba paremuse poole. Kuid kuulata on hea, üldse ei pea pingutama et aru saada. Milline puhkus!
Aga too teine inglise keele tund koos oma klassiga on ka üsna tugev. Õpime sama õpiku järgi nagu teiseski tunnis. Õpetaja seal on üsna ... koomiline. Räägib kõigest üliemotsionaalselt ja väga väga ilmekalt.

Keemia väärib ka märkimist. Klassi astudes sain kohe aru, et siin juba igav ei hakka. Laudadel katseklaasid ja igast põnevad asjad. Klassi nurgas rippusid ka valged kitlid ja laual ka kaitseprillid olid. Ja reedeses keemia tunnis oli juttu kaaliumjoodist. Õpetaja näitas tablette ka, mis kaaliumjoodi sisaldavad. Need tabletid on selliseks juhuks, kui läheduses tuumajaam plahvatab, siis tuleb neid võtta. Õpetaja tundus väga uskuvat, et need ka aitavad. Jagas veel lehti, kus oli kirjas mis kõik juhtub, kui neid ei võta ja kui palju tuleb korraga võtta jne. Ja ütles veel: "Ärge muretsege, meil on koolis neid mitu kasti, kui peaks midagi sellist juhtuma."

Muusika oli ka tore. Esimeses tunnis anti kohe tööd kätte ja 45 minutit aega teha. Ma asusin muidugi kohe tõlkima. Mõnest küsimusest sain kohati täitsa aru, kuid see ei tähenda et ma midagi vastata oleksin osanud. Mingid mollid, tuurid, võtmed ja muud asjad. Ohjah. Õpetaja sai lehe tagasi ilma ühegi vastuseta (nii kahju) ja küsimused eesti keelde tõlgituna. Teises tunnis pidin ma täitsa ära minestama, kui kuulsin et mingi ettelaulmine tuleb. Kuid kui hästi läheb, siis olen mina sellel ajal koos Eesti koondisega.

Märkmeid kooli kohta:
*See on täiesti normaalne, kui õpilased lähevad õue suitsule. Isegi tuhatoosid on neile pandud. Kuid siin saabki juba 16-aastaselt suitsupaki kätte ja minu kool on ka ainult gümnaasium ehk siis enamus peaks 16 täis olema.
*Õpetajate käekiri on täiesti kohutav :D No tegelt ka, mitte midagi ei saa aru.
*Garderoobid puuduvad, nii ka vahetusjalanõud. Klassinurgakeses, mis igal klassil kooli peal on, on nagi ja kõigil on koolis ka väikesed kapid.
*Kõikidest õpetajatest, kes mulle tundi annavad, on mul üks naisõpetaja (matemaatika). Kui sa tuled Tamsalu Gümnaasiumist, siis vajab see veidi harjumist.
*Tegin üks päev sudokut ja siis klassiõde küsis: "Kas teil on ka Eestis sudokud olemas?"

Laupäeval käisin Baselis. Ilus linn on, õhtul pidasime ühe vahetusõpilase sünnipäeva. Ja järgmine päev läksime yfukatega Kambly tehasesse. Tehasesse, mis toodab erinevaid küpsiseid ja muidugi sai neid seal süüa nii et paha hakkas.